Sony World fotokonkursi võitja on taas Raido Nurk /mini-intervjuu

1 mai 2025

Eesti rahvuslikus kategoorias tänavuseks võitjaks valitud Raido Nurk osales konkursil neljandat korda ja on saanud iga kord ka ära märgitud. Eestifoto uuris, kuidas tal vahepeal läinud on (viimati ilmus temast Eestifotos lugu 2024.aastal), mis oli tänavuse võidupildi lugu ja kellena ta end mõne aasta pärast näeb. 

Räägi natuke, mis vahepeal teinud oled: millega täna peamiselt tegeled? Mis on muutunud peale viimast lugu (Eestifotos)? 

Möödunud aasta alguses võttis minuga ühendust Saksamaal baseeruv rahvusvaheline fotogaleriide ettevõte LUMAS (lumas.com), kes soovisid mind oma artistide sekka ja omandada eksklusiivsed õigused valitud surfifotodele, et neid oma galeriides eksponeerida ja müüa. Olin väga rõõmus, kuna just surfifotograafia on see, millega soovin edasi liikuda. Nüüd ripuvadki mõned minu pildid näiteks New Yorgis, Miami Beachil, Torontos, Budapestis, Londonis, Pariisis, Viinis, Zürichis ja veel 11 linnas Saksamaal. See on olnud päris äge kogemus – veel mõned aastad tagasi ei oleks osanud unistadagi, et mu pildid võiksid kunagi koos mulle inspiratsiooniks olnud fotograafidega samades galeriides seintel rippuda.

Suur osa ajast ja energiast läkski nende piltide peenhäälestamisele – detailid, värvide paika saamine, edasi-tagasi suhtlus, paberimajandus, sertifikaadi allkirjastamine. Pildid on galeriides nüüdseks üle poole aasta väljas olnud ja olen ka ise jõudnud ühte Saksamaa galeriid, Münchenis, külastada.

Igapäevase töö osas olen aga viimasel ajal aina enam liikumas reklaamifotograafia poole. Enda projektid on muidugi endiselt need, mis südame kõige rohkem põksuma panevad, kuigi vahel on see üsna üksildane protsess, kus "peas tekib liiga palju ruumi" ja nii on tore seda vaba ruumi muude projektidega sisustada. Eks nii püüangi siin-seal jalga ukse vahele saada – aga seda nii, et näpud ukse vahele ei jääks ja ma ei kulutaks oma aega vaimu nüristavatele projektidele, mida ma nagunii pikas plaanis teha ei sooviks. 

Kuna sa saad iga aasta muudkui äramärgitud-premeeritud, siis kuidas valid pildid, mille konkursile saadad? 

Alates 2022. aastast, kui hakkasin fotokonkurssidel aktiivsemalt osalema, olen igal aastal kaasa löönud ka Sony World Photography Awardsil. (2022. aastal tuli Eesti rahvuslik võit ja võit ka Motion-kategoorias, 2023. aastal pääses üks Motioni töö shortlist'i, 2024 ja 2025 sain taas Eesti rahvusliku võidu). Kuna SWPA tööde esitamise tähtaeg on aasta lõpus, on see minu jaoks kujunenud heaks võimaluseks teha kogu aasta jooksul tehtud piltidest põhjalik kokkuvõte. Loomulikult on alati motivatsioon ja soov olemas mingis kategoorias võit koju tuua, aga järjestikuseid võite ma kindlasti pole osanud oodata. Mina kandideerin, žürii otsustab, nii lihtne see ongi. Käesoleva aasta premeeritud foto kohta ma otsest tagasisidet saanud pole, seega ei teagi, miks just see töö valituks osutus. Tunnustus annab muidugi hoogu juurde, et enda asja edasi ajada. Osalen tegelikult teistelgi konkurssidel nii palju kui võimalik. Tavaliselt saadan pildid ära viimasel minutil, see "viimane hetk" on alati pinge peal ja otsustamine teravam. Sel aastal saatsin SWPA-le üsna erinevate teemadega pilte, kokku isegi üle 25 töö. Valik sündis pigem intuitsiooni pealt – kas on taga märkimisväärne pingutus või lihtsalt tõeline "lucky shot"... või siis kombinatsioon mõlemast.

Räägi võidupildi lugu – kus, millal, kuidas? Miks valisid selle pildi konkursile saatmiseks?

See foto sai tabatud ilmselt jaanuaris, Prantsuse Alpides, ühes vahvas mäepealses puitlinnakus - keskuses nimega Avoriaz, mida olen juba mitu aastat järjest külastanud. Seal jäin jahtima freestyle-hüppeid ja proovisin neid hetki kuidagi huvitavamasse raami püüda. Ühel hetkel kõik olulised elemendid – valgus, hüpe, kompositsioon – langesid kenasti kokku ja see pilt jäi mulle endale silma. Otsustasingi ka sellega konkursile kandideerida. Minu jaoks hakkas see töö silma oma huvitavuse ja minimalistikkusega. Minu silmis on pildil olemas oma lugu ja ka huvitav moment koos visuaalse dünaamikaga. Kui end sellest pildist fotograafina eraldada, siis tundub, et see paneb pilgu pildil ringi liikuma ja natuke mõtlema: mis siin toimub? Miks on suusad risti? Aa, tuleb mäest alla... või hoopis hüppab? Kes need liftipeal veel on ja miks nad seal on.

Millised on lähituleviku plaanid fotograafiaga seoses?

Viimane aasta on kulgenud tõusude ja mõõnadega, aeg-ajalt ka loominguliste kriisidega ning arvestades, kui palju maailmas hetkel muutumises on - pole ma endale liiga suuri plaane seadnud. Pigem liigun samm-sammult edasi ja püüan olla paindlik, sest plaanid võivad kiiresti muutuda. Ajan enda asja edasi ja püsin projektides tegusana. Vaatan pikka plaani ja püsin teadlikkuses, et edu ega läbikukkumine liialt ei kõigutaks. Mulle tundub, et minus toimub ka mingitlaadi "küpsemine" – järjest enam on soov töötada suuremate ja sisukamate fotoseeriate kallal, mitte ainult üksikuid pilte nokitseda. Seeriad on minu jaoks suuremad väljakutsed ja ka oluliselt rahuldustpakkuvamad. Teisalt, kõik sõltub sellest, mis parasjagu inspireerib ja silma särama lööb – sinna ka aur läheb. Tegutsen edasi just sellel põhimõttel!

Loe ka mullust Eestifotos ilmunud lugu SIIT. 

Enriika Vunk

uudised@eestifoto.ee