Uudised

Kaupo Kikkas: tere tulemast Sisekosmosesse!

31 jaanuar 2022

Kuidas fotokunstnik Kaupo Kikkas inimesi näeb? Sisekosmos on 26st mustvalgest fotost koosnev näitus, mille metafüüsiline vaade inimkonnale uurib, kes me oleme ja mis edasi saab.

"Kindlasti on pildid inimestega need, mis vaatajaid enam köidavad, kuid minule endale on erilised just need, kus inimesi ei ole," ütles Kikkas. Kunstniku sõnul puudutavad teda enam tööd, mis on seotud tööprotsessiga. "Tean sageli ette, millised mu tööd muutuvad niiöelda ikooniliseks, kuid iga pilt ei saa olla solist ja hoopis algselt väiksema tähelepanu pälvinud kaader võibolla see tugeva loo jutustaja," lisas ta. Mõned kaadrid võivad vaatajale eraldi vaadates isegi igavad tunduda, kuid tegelikult on need justkui sillad tugevate piltide vahel. 

Näituse juurde kuuluv raamat on omaette kunstiteos. See on midagi palju enamat kui vaid loomeprotsessi tutvustus. Raamatuga kaasneb soundtrack, mille saab käivitada qr-koodiga. "Olen tellinud teosed seitsmelt erinevalt autorilt - ehk siis lisaks minule on seal kuue kirjaniku tekstid pluss muusikateos," täpsustas Kikkas. Iga kirjanik sai vabad käed lahkamaks Sisekosmost täiesti oma vaatevinklist, mis teeb raamatus olevad tekstid eriti põnevaks. 

Sisekosmos on uus projekt, millega Kikkas on töötanud aastast 2017 ja tollal valmis ka näitusel olev esimene pilt. Järgnevad aastad kulusid peamiselt mõttetööle: ideedele ja visioonidele. Enamik fotosid sai kaadrisse püütud aastatel 2020-2021. Kogujad ning huvilised saavad pilte osta, need on erinevates suurustes ja tiraazides.

"Kaupo Kikkasel on oskus oma loomingut publikule atraktiivselt ja mõtlemapanevalt avada, nii et elamus sellest on kindlasti garanteeritud," kiitis näituse kuraator Maarja Loorents.

Kaupo Kikkase värskeim looming on publikule avatud alates 3. veebruarist Fotografiska kolmanda korruse näitusesaalis kuni mai keskpaigani. 

*

Kui Homo sapiens’i asemel oleks maakeral saanud domineerivaks liigiks neandertaallane või Homo erectus, kas oleks nad siis jõudnud oma maailmaga samasse absurdsesse punkti, kus meie täna? Küllap vist. Eriti veel siis, kui uskuda, et inimloomus pole nende tuhandete aastate jooksul suurt muutunud.Sellest tekkis mu peas kujutelm paralleelsest nihestunud aegruumist, kus elavad inimesed justkui nagu meie, aga siiski ei ole nad päriselt nagu meie. Geograafia paigutab nad küll samasse punkti, kus meie täna, kuid ajateljel võiksid nad paikneda kus iganes. Nende füsioloogia ja käitumine on justkui tuttavad, kuid ometigi ei saa me öelda, et me neid mõistaksime. Selline vastuolu loob meie vahele kuristiku ja aitab avada akna Sisekosmose sürrealistlikku maastikku. Maastikku, mille keskkond haagib omavahel kokku unenäolisuse ja realismi ning paigutab inimesed just sellesse maakera punkti, mis oma loodusega on suuresti defineerinud ka selle, kes mina autorina olen. Rõhutamaks selle keskkonna olulisust, on Sisekosmoses omaette liiniks saanud maastikud ilma inimesteta, mida kutsun mõtteliselt pööripäevadeks.

Hoolimata vastuoludest tuvastame Sisekosmose asukatel ka meie jaoks tuttavlikke emotsioone, millest ehk äratuntavaim on mure. Mure enda, oma kaaslaste ja keskkonna pärast. Ühelt poolt õrnalt maailma viimast taime embav mees, ja teisalt kaunis põlislooduses olev paar, kes on ühise skulpturaalse vormina põimunud puhkama oma kunagises kujuteldavas voodis. See on ka üks väheseid pilte, kus inimeste vahel on tugev side, vastukaaluks valdavale enamusele, kus inimesed võivad koos olles olla siiski väga üksi. Me ei saa kunagi täpselt teada, mida mõtles Orson Welles, kui ta lausus oma kuulsa lause, et inimene sünnib siia ilma üksi, elab üksi ja sureb üksi ning lisas, et ainult läbi armastuse ja sõpruse saame luua illusiooni üksinduse puudumisest.

 

Enriika Vunk

uudised@eestifoto.ee