Vaal galeriis on legendaarsed portreed

20 veebruar 2025

Möödunud neljapäeval avati Vaal galeriis Tõnu Tormise ja Ilmar Kruusamäe portreede näitus, mida saab vaatama minna kuni 15nda märtsini. 

Näituse avamine läks Vaal galerii esindaja sõnul meeleolukalt ning külalisrohked on olnud ka avamisjärgsed päevad. "Tõnu Tormise ja Ilmar Kruusamäe näitus võimaldab siin otsest silmsidet üle paari põlvkonna ulatuva ning võluvalt visuaalse peatükiga Eesti vaimuelu biograafilisest leksikonist - kõige erilisema teose jätaksime iga vaataja enda otsustada," kutsus Vaal galerii lahkelt näitust kaema.

Tõnu Tormis (s 1954) esitab 200 mustvalget fotot aastatest 1964–2008. Autor on läbi mitme aastakümne jäädvustanud eeskätt kultuuriinimesi ning valminud sari kannab nime „Ajast ja arust“. Tormise loomingu taustaks on Pallase fotoosakonna juhataja Peeter Linnap märkinud, et paljud eesti fotograafid on kultuuritegelaste portreteerimist tähtsustanud oma missioonina number üks. „Justkui aimates meie rahvuse etnilise kadumise alalist ja traagilist võimalust, on Eestis läbi aegade püütud süsteemselt salvestada ja katalogiseerida just neid, keda me nimetame „eliidiks“; seda ajupotentsi kandjate koorekihti, mille katkematu ida- ja läänetuulte ajalugu on meile kõigele vaatamata alles jätnud.“ Visuaalkultuuri mõtestajana tunnustab Linnap Tormise lähenemisviisi: portreteeritu põhjalik tundmine ja pikaajaline jälgimine on määravaks tema hilisemas pildilises iseloomustuses; iga Tormise ikoon lähtub püüdliku täpsusega kujutatava enda aurast.

Ilmar Kruusamäe (s 1957) toob vaadata üheksa hüperrealistlikku maali, nende seas kunstikroonikast juba tuntud portreed (Eha Komissarov, Marko Mäetamm, Tõnis Mägi) ja ka kõige uuemat loomingut (Lembit Sarapuu, Riho Sibul, Albert Gulk). Kruusamäe alustas nagu Tormiski kultuuriinimeste portreteerimist eelmise sajandi lõpukümnenditel. Tänaseks on tema autorisarjas „Hingemaastikud“ kokku 45 maali. Kruusamäe suurvormid on olnud ajanõudlikud, lisaks on ta maalijana protsessikeskne – ühele portreele kulub aasta, vahel rohkemgi. „Alustan tavaliselt jaanuaris, kui päevavalgust on juba veidi rohkem, tunni-paari jagu leiab ikka. Järgneva poole aastaga jõuab kihtidena panna ühte lõuendikaadrisse terve kuudepikkuse „videofilmi“. Hilissügiseks on kihtiderohke portree jõudnud taas valgusevaesesse aega, ei ole mõtet suvist päikesevalgust tuhmiks üle maalida. Ka kapriisne õlivärv on 10–20 kihiga taltsaks maalitud.“

Galeriisaali valge kuup on sellel näitusel konverteerunud „meie olemise kojaks“. Näitus "Silmitsi" jääb üles kuni 15. märtsini 2025.

Enriika Vunk

uudised@eestifoto.ee